Minu lugu: miks minust kiire muutuse terapeut sai?
Üks minu kirgi on olnud tegelemine enesearenguga. Eriti on mind paelunud soov mõista, miks ma olen selline nagu ma olen, miks inimesed on sellised nagu nad on ja kas, kuidas ja kui palju seda muuta saab. Miks on mõni inimene silmapaistvalt enesekindel samas kui ta oma saavutuste poolest mitte millegagi välja ei paista? Miks on mõni inimene tagasihoidlik ja kahtleb endas alati, kuigi ta on oma klassis üks parimatest õpilastest? Miks on mõni, kes ei ole teistest kõrgemalt haritud, äris edukam ja finantsiliselt paremal järjel? Miks on mõni pidevalt kurb või vihane, kuigi tundub, et tal on elus palju rohkem vedanud kui paljudel teistel? Miks tõmbab mõni endale pidevalt häda ja viletsust kaela kui samal ajal näib mõnel teisel kõik õnnestuvat? Need ja paljud muud küsimused on mind varasest teismeliseeast köitnud.
Ma uskusin palju aastaid, et see, millised me oleme, on eluks ajaks paika pandud ja me ise ei saa ennast kuigi palju muuta. See dogma hakkas minu jaoks lahustuma minu 20-ndate eluaastate keskel kui vend mulle paari enesearenguprogrammi ja -õpetajat tutvustas. Vau! Selgus, et inimkäitumise taga on tegelikult loogilised põhjused ja mustrid ning mis veelgi ägedam – ennast on võimalik muuta. Järgnesid põnevad aastad: ma lugesin rohkelt eneseabiraamatuid, kuulasin inspireerivaid uuest informatsioonist pakatavaid loenguid, läbisin enesearenguprogramme ja õppisin parimatelt oma valdkonna spetsialistidelt alustades inimkäitumisest ja psühholoogiast, lõpetades esoteerika ja spirituaalsusega. Mu elu muutus selle aja jooksul kardinaalselt. Ma transformeerusin klassi kõige tagasihoidlikumast alakaalulisest poisist enesekindlaks noormeheks, kes oli seltskonnas esirinnas. Ma tegin elus esmakordselt regulaarselt trenni, nautisin seda ja suutsin teha asju, milleks ma arvasin, et minu keha füüsiliselt võimeline pole. Ma julgesin ja oskasin suhelda tüdrukutega nii, et ma ei olnud enam kutt, kes alati lihtsalt see „hea sõber“ on. Ma astusin mugavustsoonist välja ning võtsin vastu julgeid otsuseid. Näiteks lõpetasin tulusa arhitektikarjääri ja läksin aastate jooksul kogutud säästude eest autoinseneriks õppima. Ma ei teadnud, kuhu see tee mind viib, tundsin vaid, et järgin oma kirge.
See kõik oli võimas, kuid mingi aja pärast hakkas elu mitmes valdkonnas jälle vanadele radadele triivima. Selgus, et uute käitumis- ja mõtlemisharjumustega on nagu trenniga – seda tuleb pidevalt teha, et ennast vormis hoida. Vastasel juhul võtavad alateadvusse jäänud programmid uudsusega kaasneva elevuse vaibudes juhtimise jälle üle. Kuigi olin kokku puutunud ka neurolingvistilise programmeerimisega, mille abil suutsin kohati suuri muutusi luua, oli mõne asja puhul tunne, et miski mu sees on palju tugevam ja ei lase kuidagi püsivaid muutusi saavutada.
Järgnesid aastad, mil elu muutus järjest rutiinsemaks ja tuhmimaks. Olgugi, et olin abielus superägeda naisega, kellega olime loonud armsa pere ja mõnusa kodu, olid nagu värvid kuhugi kadunud. Oli tunne, et kõik läheb allamäge, kuid ei ole jõudu, et seda peatada. Tundus, et töö, mis juba mõnda aega enam rahuldust ei pakkunud, ja muud kohustused võtsid kogu aja ja energia. Samas oli hinges ka justkui uskumus ja pettumus, et niikuinii ei ole mul kuskilt nii palju aega võtta, et märkimisväärseid muutusi luua.
Õnneks pakkus elu lahenduse. Mind koondati ja sain tänu oma abikaasa mõistvusele ja toetusele rohkem kui pool aastat oma perele ja iseendale keskenduda, et otsida üles see, mida ma päriselt teha tahan. Ma võtsin rahulikult, sest soovisin leida ala, mis mu hingega päriselt kooskõlas on. Ma sain erinevaid pakkumisi ja katsetasin mitmeid ideid, kuid mõistsin üsna kiiresti, et need ei tekitanud seda õiget tunnet.
Ühel kenal päeval kui ma muru niitsin ja samal ajal kõrvaklappidest seoses ühe Mindvalley programmiga podcaste kuulasin, oli intervjueeritavaks minu tulevane õpetaja Marisa Peer. Tema jutt ja tõekspidamised kõnetasid mind. Ma hakkasin Marisa ja tema töö kohta põhjalikumalt uurima ning tundsin, kuidas see minuga järjest rohkem resoneerub. Tema väljatöötatud RTT (rapid transformational therapy) ehk kiire muutuse teraapia meetod oli vastus mind teismeeast huvitanud küsimustele ja puuduv lüli mõistatuses, kuidas saavutada püsivaid tulemusi. Lisaboonusena toimib see kiiresti, kummutades eksiarvamuse, et emotsionaalselt raskete probleemide lahendused on keerulised ja muutused võtavad kaua aega. Ma tundsin, et mul tuleb tema juurde õppima minna ja ma ei ole seda otsust kahetsenud. Tänu kiire muutuse teraapiale olen muuhulgas seljatanud ennast lapsepõlvest saadik painanud sundkäitumise ja aidanud inimestel jagu saada erinevatest probleemidest alates hirmudest, ärevusest või halbadest toitumisharjumustest vabanemisega kuni migreenide leevendamise ja isegi silmanägemise parandamiseni.
See, millised me oleme ja millise elu me endale loome, põhineb meie alateadvuses olevatel uskumustel, mõtlemismustritel ja programmidel. Kui me suudame nende uskumuste, mustrite ja programmide juurpõhjuseid ja omavahelisi seoseid mõista ning muuta, suudame me ka ennast ja oma elu muuta. Kiire muutuse teraapia on vahend, mille abil seda kõike teha ja mulle pakub ülimat naudingut oskus ja võime aidata inimestel saada vabaks sellest, mis neid piirab ja viia oma elukvaliteet uuele tasemele.